Mägiekspeditsioonide Klubi korraldas 2001 aasta suvel ekspeditsiooni Karakorumi mäeahelikule, mis on Himaalaja järel kõrguselt teine ahelik maailmas, seal on 4 8-tuhandelist mäetippu, nende hulgas maailma kõrguselt teine tipp K2 ehk Chogori (8611m). Karakorumi ahelik asub Pamiiri ja Himaalaja vahel, viimasest eraldab teda Induse org. 

Ahelik on osaliselt Pakistani, osaliselt Hiina territooriumil, kõrgemad tipud asuvad kahe riigi vahelisel piiril. Ekspeditsiooni eesmärgiks oli tõusta maailma kõrguselt 12-ndale tipule Broad Peak’ile (8047m). Tipu kohalik nimetus on Falchen Kangri. See tipp vallutati esmakordselt 1957 aastal 4-liikmelise austerlaste grupi poolt, sellekevadise seisuga oli tippu jõudnud 219 inimest, nende hulgas 9 naist.

Aasta-aastalt on Karakorum muutunud mägironijate hulgas üha populaarsemaks. Broad Peak’ile registreerus sel kevadel 12 ekspeditsiooni, kuid reaalselt jõudis mäe nõlvadele ainult 7 (lisaks eestlastele hiinlased, šveitslased, argentiinlased, ameeriklased, bulgaarlased ja prantslased). 

Kõik peale šveitslaste kommertsekspeditsiooni (ekspeditsioon, mida juhivad elukutselised mägigiidid ja kuhu võivad osalemiseks “tuusiku” osta ka suhteliselt vähekogenud mägironijad) olid sportlikud ekspeditsioonid. Sel aastal oli ekspeditsioonide liikmete hulgas ka üks naine.

Miks just Karakorum ja Broad Peak?

Karakorumi valimise põhjuseks oli soov tutvuda eestlaste jaoks senikäimata piirkonnaga. Meie grupp koosnes mägimatkataustaga ronijatest, kelle jaoks on lisaks mäele oluline ja harjumuspärane laiem tutvumine kogu piirkonnaga. Mäe valikul pidasime silmas endi ambitsioonikat plaani jõuda kunagi Mount Everestile, selleks oli vajalik tehniliselt keskmiselt raske 8-tuhandelise kogemus. Karakorumis on sellisteks Broad Peak ja Gasherbrum I (8068m), esimese kasuks kallutas vaekausi tema vahetu naabrus K2-ga, atraktiivse ja tehniliselt raske tipuga. Meie seniseid kogemusi arvestades tundus Broad Peak’i klassikaline (esmavallutuse) marsruut üritamiseks igati sobiv.

Lühidalt ekspeditsioonis osalejate andmed:

Enamus ekspeditsiooni liikmetest on juba aastaid koos mägedes käinud, senine suurim kordaminek oli tõus Cho Oyu’le 1998 aastal. Ekspeditsiooni ettevalmistus algas 2000 aasta kevadel. Ettevalmistus oli meid ühendava klubi põhitegevuseks terve aasta jooksul, see seisnes info hankimises Karakorumi ja kogu Pakistani kohta, kontaktide loomises kohapealsete mägironijaid teenindavate firmadega ja vajalike lubade ja teenuste hankimises (kuna tegemist on vaese riigi ja sõjategevuse piirkonnaga, ei ole omapäi liikumine ja tegutsemine seal võimalik), toetajate otsimises ja ekspeditsiooni tutvustavate ürituste korraldamises, vajaliku varustuse hankimises, üldfüüsilistes ja mägitehnilistes treeningutes, vajalike vaktsineerimiste tegemises ning lõpuks lennupiletite, kindlustuspoliiside ja toiduainete hankimises. 

Pakistani viisat on käesolevast aastast alates võimalik saada otse piirilt, üle 30 päeva riigis viibimise korral on vajalik viisa pikendamine. Meiega samaaegselt organiseerisime Karakorumi sõidu trekkingugrupile, selle suuruseks kujunes lõpuks küll vaid 3 inimest.

Erinevalt mussooni poolt mõjutatud Himaalajast korraldatakse ekspeditsioone Karakorumis kesksuvel, siis on seal kõige soodsamad ilmastikuolud. Linnades ja madalamal orgudes pidime arvestama suure kuumusega. Ekspeditsioon algas 17. juuni  varahommikul Tallinna lennujaamast, lend läks Frankfurdi ja Dubai kaudu Pakistani pealinna Islamabadi. Ettevalmistuste tuhinas ei tulnud me selle pealegi, et Eesti ei ole veel täiemõõduline lääneriik ning Araabia Ühendemiraatide külastamiseks on vajalik viisa, nii pidime pool päeva veetma Dubai lennujaama transiittsoonis (veel hullem oli lugu tagasi sõites, kui veetsime samas tsoonis terve ööpäeva). Igatahes jõudsime 22 tundi peale sõidu algust edukalt sihtkohta, kui mitte arvestada seda, et Tarmo pagas jäi Frankfurti maha (pagasi sai ta päev hiljem õnnelikult kätte). 

Olime kaks ööd praktiliselt magamata, ajavahe Eestiga oli 3 tundi ja juba hommikul oli temperatuur üle +30^oC (pealelõunal küündis temperatuur juba +40^oC-ni). Seega oli meie esimene tegevus kohalike oludega kohanemine. Õnneks majutas vastuvõttev firma meid konditsioneeridega hotelli, kus me saime end vajalike formaalsuste õiendamise vahel jaheda õhuga kosutamas käia. Formaalsusteks olid rahavahetus, viisa pikendamine, briifing turismiministeeriumis, turult vajalike toiduainete hankimine, sideohvitseriga kohtumine jne. Andrus palkas endale kohaliku kõrgkandja, kelle põhiülesandeks pidi saama tema julgestamine mäenõlvadel. Lisaks leidsime aega põgusaks tutvumiseks pealinna ja tema kaksiklinna (või õigemini emalinna) Rawalpindiga ning kohaliku köögiga.

Kolmanda päeva varahommikul startisime väikebussiga mägede poole, varustus katuseraamil. Õnneks oli bussis konditsioneer, mis suutis temperatuuri +31^oC peal hoida, väljas oli samal ajal ligi kümme pügalat soojem. Kuiv hõreda taimestikuga ja punaka savipinnasega tasandik asendus peagi lopsaka taimkatte ja terrassidel riisipõldudega eelmäestikuga ja seejärel jõudsime Induse orgu kõrgemate mägede vahel. Indus on Himaalaja mäestiku läänepiiriks, lääne poole jääb Hindukush, kõrguselt maailma kolmas mäestik. Sõitsime kuulsal Karakoram highway’l, samades orgudes kulges kunagine siiditee. Algul lookles tee sügaval kanjonis oleva jõe kohal, tehes pikki kõrvalepõikeid külgorgudesse, seejärel aga laugemas kõrbelises orus. Pikki tunde kestva ja üpris väsitava sõidu kestel selgus, et meie organismid pole kõige sobivamad lõunamaise palavuse ja vürtsikate toitude seedimiseks, rohkem kui pooltel meist tuli end aeg-ajalt nii ülalt- kui altpoolt tühjendamas käia, imoodiumi varud kahanesid murettekitava kiirusega.

Bussisõitu kuni Induse kaldal paikneva Baltistani pealinna Skardu’ni (700 km Islamabadist) jätkus kaheks pikaks päevaks, neist teine kütuse kokkuhoiu eesmärgil ilma konditsioneerita. Veel üks päev kulus džiibisõiduks Askole’ni, viimase külani Baltoro orus (3000m). 100 km läbimiseks kulus puhast sõiduaega 5 tundi, lisaks kaks tundi džiipide väljatirimiseks külgojast, kuhu nad kõrge veeseisu ja konarliku põhja tõttu järjest kinni jäid. Väljatirimisele eelnes masinate tühjendamine meie pagasist. Kõige närvekõditavam oli sõit konglomeraatnõlvadele uuristatud rajal, sellist ebakindlat ja džiibile vaevu jõukohast teed polnud me varem kohanud. Meil vedas, et tee oli läbitav, tavaliselt katkeb ühendus peale suuremaid sadusid mitmeks päevaks.

Askolest edasi sai meie ekspeditsioon loota ainult inimjõule, meie varustuse kandmiseks oli firma poolt palgatud kohalike mägilaste hulgast ligikaudu 50 kandjat. Ühe kandja normkoormus on 25 kg, lisaks on neil enda jaoks kaasas umbes 10 päeva toiduained ja ööbimiseks vajalikud asjad. Meie Eestist kaasatoodud varustuse kandmiseks piisas 19 kandjast, ülejäänud raskuse moodustas meid teenindava firma poolt antud baaslaagri varustus ja kümne mehe 40 päeva toiduained. Meie kandjate arv oli tagasihoidlik, meiega samaaegselt piirkonda sisenenud bulgaarlastel ja K2-te üritavatel tehhidel oli neid mitu korda rohkem. 

Seda mitmesajamehelist räbalates väge nähes tekkis meil kahtlus, kas meie varustus ikka tervenisti baaslaagrisse jõuab, meil oli juba olemas kurb kogemus Tiibetist. Kuid kõik laabus üllatavalt hästi, kandjate sirdaritel oli kogu aeg oma meestest ülevaade olemas ja kaduma ei läinud midagi. Meist kolmandiku võrra väiksemate kandjate seljas olid neist endist sageli suuremad tünnid ja kõikvõimaliku kujuga pambud, algul tundsime päris piinlikkust enda seljas olevate vaid mõnekiloste kotikeste pärast. Kuid peagi saime aru, et sahibid ei tohigi ise asju tassida, vastasel juhul jääksid paljud kohalikud tööta. Kandjatele makstav 65 kroonine päevatasu oli konkurentsitult parem kui kehvast majapidamisest saadav tulu. Nii polnudki enam üllatav, et kandjate hulgas oli nii poisikesi kui vaevaliselt komberdavaid ätte. Meie trekkerite pundis olev arstiharidusega Rauno leidis, et nii mõnigi mees tuleks kohe haiglasse paigutada. Rauno telgiukse taga lookles igal õhtul järjekord hädalistest, kes sideohvitseride vahendusel püüdsid end arusaadavaks teha. Paljude abistamine piirdus kergemate valuvaigistite andmisega, sest ei olnud võimalik nende sisemisi hädasid täpselt tuvastada, kuid silmapõletike, hõõrutud jalgade ja muude väliselt nähtavate vigade korral oli abi loodetavasti tõhusam.

Sirdarid olid liikumise korraldanud nii, et lõunasöögiks ja õhtuseks laagripüstituseks vajalikud asjad olid tugevamate meeste seljas, nii et meie kohale jõudes käis enamasti juba vilgas tegevus (toiduvalmistamine, telgiplatside silumine ja telkide püstitamine). Rajal oli kohati tunne nagu Tartu suusamaratonil, korraga oli lähikonnas kümneid kandjaid, erinevate peatumisaegade tõttu möödusime paljudest mitmeid kordi. Meelehärmi valmistas meile kohalike komme oma loomulikke vajadusi otse ojavette õiendada, sest samast võtsid meie kokad joogivett. Me alles kosusime tasapisi oma kõhuhädadest, kuid tundus et sideohvitseride hügieenialane veenmistöö ei kandnud kohalike hulgas kuigivõrd vilja.

Peale kahte pikka liikumispäeva oli puhkepäev Paiju’s (3500m), viimases puude kasvukohas vahetult enne Baltoro liustikku. Puhkepäeva vajasid eelkõige kandjad, et järgnevateks päevadeks toitu valmistada. Veristati iseliikuvad lihavarud (üks jakk ja hulk kitsi), kiviplaatidel ja plekitükkidel küpsetati leiba (chapati), õhtul toimus ainult meestele mõeldud tantsupidu. Viimase toimumises ei olnud midagi imelikku, kuna olime islamiriigis, kus naiste avalikus elus osalemine on üsna piiratud. Kogu laagris suutsime tuvastada vaid 5 trekkingutel osalevat naist.

Järgnevad kolm päeva liikusime liustikel, algul 62 km pikkusel Baltorol, seejärel tema haruliustikul Godwin Austen’il, mille keskmoreenil paiknevad nii K2 kui Broad Peak’i baaslaagrid. Rohelus kadus, iga päevaga muutusid ümbritsevad mäed võimsamaks, kuni olimegi 7- ja 8-tuhandeliste jalamil, liustikumoreenide alt paljastus üha rohkem jääd, öösiti langes temperatuur alla nulli. Kolmanda päeva pealelõunal Broad Peak’i baaslaagrisse (4900m) jõudes oli meie esimeseks tööks jääkühmude silumine ja telkidele korralike kivist aluste ladumine, et end külma õhkuvast jääst isoleerida. Vähesest aklimatiseerumisest ja õhupuudusest tingitult osutus see tegevus päris vaevaliseks. Kandjad asusid kohe peale väikese jootraha saamist tagasiteele, et uuesti soojemasse kliimasse jõuda. Imetlesime nende vähenõudlikkust ja kannatlikkust. 

Tee keetmisel kasutasid nad kütteks altpoolt kaasa toodud puid, õhtuti võis sageli kuulda nende ühislaulmist. Kandjatele olid ööbimised liustikul väga vaevarikkad, miinustemperatuur, räbalad riided, kehv toit, korraliku magamisvarustuse ja telkide puudumine olid selle põhjusteks. Kõik ööd konutasid nad tihedalt üksteise kõrval kägaras olles enda laotud hõredate kiviseinte vahel, vihma ja lume eest kaitseks pealetõmmatud kile all. Kandjatest päev hiljem jätsime hüvasti meie trekkeritega, kes jõudsid vahepeal külastada K2 baaslaagrit. Neid ootas ees neljapäevane mägedest väljaminek üle 5700 meetrise Ghondogoro kuru, mõned päevad bussisõitu ja asulaid ning seejärel kojusõit. Kasutasime võimalust nendega oma kodustele tervitusi saata.

Järgnevad 30 päeva pidime veetma kümnekesi, 6 eestlast ja 4 pakistanlast. Meie “võõrustajateks” olid sideohvitser kapten Muneeb (26, lõpetanud kõrgema sõjaväeakadeemia), Andruse palgatud kõrgkandja Mehrban (45, tõusnud neljale 8-tuhandelisele), kokk Junes (27) ja kokaabi Rezvan (20).

Enne meid olid Broad Peak’i baaslaagris hiinlased (õieti oli see küll Hiina ja Pakistani ühisekspeditsioon, ronijaid oli seal 12), veitslased (9) ameeriklased (7) ja argentiinlased (9), meiega koos saabusid bulgaarlased (14). Ekspeditsioonide laagrid paiknesid liustiku keskmoreenil paarisajameetriste vahedega, meie olime kõige ülemised ja olime esialgu kohaga väga rahul, otse telkide kõrval oli meil jäälohus väike järveke, ei olnud vaja kaugele vee järele ronida. Hiljem selgus, et mäe nõlvale oli meie laagrist kõige tülikam pääseda, kuna nõlva ja laagri vahele jääva kilomeetrilaiuse liustikuosa ületamiseks sobivad kohad asusid allpool. Liustiku ületamise tegid raskeks mitmed piki liustikku kulgevad kümmekonna meetri kõrgused lõhenenud jäävaalud ning vaalude vahel jääsängides voolavad ojad, mis muutusid pealelõunal veerohkeks ja ohtlikuks.

Külastasime esimestel päevadel kõigi teiste ekspeditsioonide baase, et saada ülevaadet nende poolt senitehtust ja kuulda nende plaane. Oma kurbadest kogemustest Cho Oyu all 3 aastat tagasi teadsime, et edukas tõus 8-tuhandelisele eeldab kõigi asjaolude arvestamist ja võimaluste maksimaalset ärakasutamist. Külaskäikudel selgus, et mäe peal on kõige kõrgemale jõudnud hiinlased ja veitslased, neil oli mõlemal püstitatud juba kolm vahelaagrit, nende poolt kasutatav marsruut oli suures osas juba köitega varustatud. Hiinlased, kes plaanisid ka neljanda vahelaagri rajamist, olid väga meelitatud meie külaskäigust ja lubasid meil suuremeelselt kasutada nende poolt paigaldatud tugiköisi. Kindrali poolt juhitud ja arvukaima osalejaskonnaga hiinlased tundsid end baaslaagris kõige tähtsamana, seetõttu häiris neid tublisti see, et ameeriklased ja argentiinlased neid märkama ei teinud. Šveitslastega tegime vahetustehingu: nemad jätsid meile osa nende poolt I ja II laagri vahele paigaldatud tugiköitest, vastu andsime enda kasutamata köisi. Hiljem kooskõlastasime bulgaarlastega köite paigaldamise uuel marsruudil baaslaagri ja I laagri vahel, hiinlaste ja veitslaste poolt seni kasutatud marsruut (järsk kaljukuluaar) oli lume sulamise tõttu muutunud liiga varisemisohtlikuks.

Tubli infopagasiga varustatult asusime oma tõusuplaani realiseerima. Tavaliselt rajatakse tipputõusuks 3 vahelaagrit kõrgustel 5700m, 6400m ja 7000m, raskete lumeolude korral lisaks veel IV laager kõrgusel 7400m. Lootsime toime tulla kolme laagriga, see on küll füüsiliselt raskem, kuid võimaldab vältida väga kõrgel ööbimist ja hoiab täiendava mäkketõusu ärajäämisega aega kokku. Teadsime ka, et I ja II laagris leidub vaid 6 – 7 telgikohta, lootsime neisse tõusul bulgaarlasi edestada. Üldjoontes see plaan meil ka õnnestus, oma tõusud vahelaagritesse sooritasime taktikalistel kaalutlustel kahe- kuni neljameheliste autonoomsete gruppidena.

Esimese tõusu I laagrisse tegime varinguohtliku kuluaari kaudu, kasutades veitslaste paigaldatud tugiköisi, bulgaarlased takerdusid uue marsruudi otsingul. Paigaldasime I laagrisse kaks telki (hõivates ainsad vabad kohad) ja laskusime samal päeval baasi tagasi. Bulgaarlased rajasid oma I laagri 300m madalamal. Järgmisel tõusul paar päeva hiljem kasutasime juba bulgaarlaste leitud marsruuti, paigaldades sinna sadakond meetrit tugiköit. Peale ööbimist I laagris tõusime peavalu saatel II laagrisse, kõrgus andis tugevalt tunda. 

Bulgaarlased olid seekord enne meid vabad telgiplatsid hõivanud, kuid kokkuleppel mäelt edutult lahkuvate veitslastega saime endile nende telgikoha, vastutasuks pidime nende telgi sealt maha võtma ja alla tooma. Öö II laagris möödus vaevaliselt, korralikult puhata ja taastuda saime alles baaslaagris. Baaslaagris jälgisime binoklitega, kuidas hiinlased (ronijateks olid neil tiibetlased ja kaks pakistanlast) sel aastal esimestena tipu poole rühkisid, nad tundusid seal kõrgel armetult tillukestena. Hiljem selgus, et ainsa ekspeditsioonina sel aastal kasutasid nad tõusul lisahapnikku.

Mitu päeva hiljem tegime kolmanda tõusu, vaheööbimistega I ja II laagris. Vahepealsete soojade ilmade tõttu olid lumenõlvad muutunud jäiseks, I laagrist kõrgemale pidime paigaldama täiendavaid tugiköisi. III laagrisse jõudes olime päris väsinud, meid kurnas lisaks raskele seljakotile sügav lumi ja keskpäevane päike, mis muutis lume kleepuvaks, nii et kasside alla tekkisid pidevalt kõrged klombid. Vaevu leidsime endas jõudu 25^o lumenõlvale telgiplatsi kaevamiseks. 7000 meetri kõrgusel veetsime kaks ööd, seejärel laskusime taastumiseks baaslaagrisse.

Üks tüüpiline tõusupäev (baaslaagrist I laagrisse)

Äratus 4.30, sel ajal hakkas juba valgenema. Temperatuur oli baaslaagris miinus 5^oC, see sundis end päris korralikult sisse pakkima. Kugistasime mõned suutäied koka poolt eelmisel õhtul termostesse jäetud putru ja teed ning 5.00 hakkasime umbes 15 kg raskuse seljakotiga turnima üle liustiku. Varane liikumine oli vajalik, et vältida liustikul lahtisulavate ojade tõttu suuri ringiminekuid ja vähendada nõlvade sulamisel lahtimurenevate kividega pihtasaamise riski. 50 minutit liustikulabürindis võttis naha märjaks, riiete vähendamise järel järgnes pool tundi rahulikku tõusu rusunõlvadel. Edasi algas köitemäng. Lihtsaim tõusumarsruut kulges kaljude ja varisemisohtliku jäämurru vahelt. Kassid all, julgestusvööd peal ronisime haaratsitega mööda tugiköisi. 

Varasematel tõusudel paigaldatud köied olid varisenud kivide poolt paljudest kohtadest kahjustatud, kõige katkisemad kohad tuli vahesõlmega eraldada. Nende sõlmede tõttu oli palju ümberhaakimisi, sageli iga 5 meetri tagant. Jalgade alt liikumapääsenud kivide pärast tundis eesliikuja pidevalt süümepiinu, järelronija pidi igal hetkel olema valmis kivide eest ära põikama. Jäämurrust kõrgemal jätkasime tõusu jäätunud kaljudel, ega sealgi olukord eriti paranenud, lahtiseid kive jätkus lõputult. Kuid enesetunne oli veidi parem, pea kohal ei rippunud enam kümneid tonne jääkamakaid. Poolteisetunnise ronimise järel jõudsime laugele nõlvaeendile, kuhu bulgaarlased olid rajanud oma I laagri. See neli-viis telki mahutav plats oli meie I laagrisse tõusul ainus, kus ohutult puhata sai. Hiljem kuulsime küll bulgaarlastelt, et peale kahe telgisuuruse kaljukamaka möödavihisemist nemad seda laagrikohta enam ohutuks ei pidanud.

Peale pooletunnist puhkust ja kerget kehakinnitust (kuivikud, rosinad, shokolaad, jõujook), jätkasime tõusu 45^o kaldega jäätunud lumenõlval. Nõlva varjust 9.00 paiku välja tõusnud päike hakkas peagi liiga tegema, temperatuur tõusis kiiresti, riideid tuli liigse higistamise vältimiseks vähemaks võtta. Nõlva ületasime ilma julgestuseta, bulgaarlased olid küll nõlva ülaossa sajameetrise tugiköie riputanud, kuid seda mööda end üles vinnata tundus liiga väsitav. Jäisemad lõigud ületasime kolmes taktis kasside esihammastel. Jäine nõlv lõppes murenenud kaljudega, neil turnides pidime mitmel korral ahastusega jalge alt allalendavaid kive jälgima, lootes et allpool keegi nendega pihta ei saa. Nõlval olija võis langeva kivi suurust hinnata kivi poolt tekitatava heli järgi; väikesed kivid möödusid kärbsepinina saatel, veidi suuremad olid nagu parmud ja rusikast suuremad möödusid soliidse vurinaga.

Kui 10.30 murenenud kaljuharjal paiknevasse I laagrisse jõudsime, võisime end selleks korraks lõdvaks lasta, vaateid nautida ja soovi korral päikest võtta. Viimast lõbu ei jätkunud küll kuigi kauaks, päiksekiirgus oli selleks liiga intensiivne. Telgis tõusis pealelõunal temperatuur + 40^oC kanti, kaljudelt oli võimalik söögivalmistamiseks lumesulamisvett varuda. Õhtupoolikul algas ettevalmistus järgmise päeva tõusuks (raadioside kaaslastega, kaasavõetavate asjade väljavalimine jne.), päikeseloojangu ja kiire külmenemise järel suikusime juba kella kaheksa paiku rahumeeli unne.

Taastumisaeg baaslaagris enne tipuüritust kujunes ilma halvenemise tõttu nelja päeva asemel seitsmepäevaseks, kavandatud tõusupäeva eelõhtul hakkas lund sadama, nähtavus kadus. Halva ilma toojaks oli Araabia merel alguse saanud ja meile lõuna poolt lähenenud tsüklon. Vaatamata ilmale tõusu üritanud bulgaarlased olid sunnitud peale kahepäevast I laagris konutamist uuesti alla tulema.

Mäe ülaosa raskeid lumeolusid teades kavandasime tipputõusu koos ameeriklaste ja bulgaarlastega, viimaste väsimuse tõttu kulus ilma paranemise järel üks väga ilus päev asjatult baaslaagris. Kehvad ilmad II laagris üle elanud ajahädas argentiinlased kasutasid sealt kõrgemale tõusuks kohe esimest võimalust, meie ja bulgaarlased alustasime baaslaagrist päev hiljem tavalises tempos: päev ja laager. Meiega koos alustanud ameeriklased tõusid üllatuslikult ühe pika päevaga kohe II laagrisse, saades nii meist päeva võrra ette.

Argentiinlaste esimene tipuüritus ebaõnnestus sügava lume tõttu, kuid teine üritus päev hiljem oli edukas, ilusa ilmaga jõudsid 2 meest eeltippu. II laagris kohtudes kuulsime nende muljeid, 19 tunnine tipupäev oli nad päris pehmeks teinud. Päev hiljem, kui meie tõusime III laagrisse, olid edukad ameeriklased, 2 neist jõudsid eel- ja 2 peatippu, aega kulus üle 16 tunni. Sama päeva õhtupoolikul ilm halvenes, madalamad tipud olid pilvedes, tuul oli puhanguline, keerutas pinnatuisku. Bulgaarlaste ilmainfo põhjal pidi järgmise päeva lõunani siiski veel ilus olema, alles siis pidi uus tsüklon meieni jõudma. Nii leppisimegi kokku, et alustame nendega koos keskööl tõusu. Vahepeal arutusel olnud IV laagri rajamine ei tulnud enam kõne allagi. Õhtupoolik kulus ettevalmistustele, seejärel üritasime mõneks tunniks sõba silmale lasta.

Tipupäev

Äratus hilisõhtul 22.30, temperatuur oli telgis – 3^oC. Sulatasime priimustel lund, täitsime termosed ja joogipudelid sooja tee ja jõujoogiga, lürpisime isutult kiirsuppi ja kiirkaeraputru, panime end tõusuks riidesse. Külmunud saabaste ja kasside jalgapanek läks tuule ja külma käes vaevaliselt. Täies varustuses ja otsmikulampide valgel alustasime 23. juuli öösel 00.20 viiekesi tõusu, kuus bulgaarlast haakisid end meile veidi hiljem sappa. Veel veidi hiljem järgnes Mehrban, ainsana jäi kokkulepitult III laagrisse meid ootama Andrus. Andrus oli juba oma kõrgusrekordini jõudnud, vähese aklimatiseerumise ja marsruudi keerukuse tõttu olnuks tõus talle liiga riskantne.

Hasardist ja ka külma tõttu (- 15^oC) panid mehed kohe kõva tempo peale, vahed venisid pikaks. Minu jaoks oli algus üpris vaevaline, hapukas jõujook ja allakugistatud toidunatukene ajasid iiveldama, õnneks piirdus asi vaid enda altpoolt tühjendamisega. Lumi kandis algul päris hästi, eelmiste tõusjate õhtuga täistuisanud jäljerada oli nähtav, orienteeruda aitasid ka ebaühtlaste vahemaade tagant lumme torgatud ridvakesed. Esialgne kiirustamistuhin läks peagi üle, hapnikupuudus pani pea ringi käima ja “pilt” kippus eest ära minema. Oli tahtmine kasvõi korraks maha istuda ja veidi tukastada, kuid külmetavad sõrmed hoiatasid seda tegemast. Kuulu järgi pidi magades ligitikkuv külm ja külmumissurm olema valutu ja seetõttu meeldiv, kuid enda nahal ei soovinud seda proovida. Tuli end vahetpidamata liikvel hoida, et vältida külma ja tuule käes tekkida võivaid külmakahjustusi.

Nõlv muutus tasapisi järsemaks, lumi sügavamaks, pidime laveerima jäälõhede vahel. Hommiku lähenedes muutus üha külmemaks, lõunatuul tugevnes, pea kohal oli veel selge tähistaevas. Üha sagedamini hakkasid eesliikujate jäetud jalaastmed läbi vajuma, enda vajumiskohast uuesti ülesupitamine pani hingeldama, järgmise sammu tegemiseks tuli mitukümmend sekundit taastuda. Eesliikujate tasapisi kaugenevaid tulukesi vaadates tuli mitmel korral jõuetustunne peale, oli tahtmine tagasi pöörduda, et vaevast lahti saada. Eriti hullud olid mõned lumega kaetud bergrundid, enda neist ülesvinnamine võttis päris läbi. Kuid väga nadi tundus pärast aastapikkust ettevalmistust mingile suvalisele lumehangele alla vanduda ja veel enne allpool tõusjaid tagasi pöörduda. Taganttulijatel on tõenäoliselt veelgi raskem! Nii otsustasin vähemalt valgeni vastu pidada, et kasvõi üks pilt enda saavutatud kõrgeimast punktist teha. Nii ma omaette tasapisi edasi venisin, tükk tühja maad nii ees kui taga.

Kui 4.30 paiku valgenes, ei tundunud eesliikujad sugugi kättesaamatus kauguses olevat, vahe oli vast paarisajameetrine. Ja panoraam üllatas, III laagrist paistnud pisike harjasadul oli muutunud suureks ja tundus päris käeulatuses olevat. Olukord ei paistnudki enam nii lootusetu, isegi väsimus näis kaduvat. Küpses otsus end vähemalt sadulani vedada, tühja sellest pildist siin nõlva peal. Hoopis eesliikujad näisid olevat aeglasema käigu peale pannud, vahe nendega vähenes visalt, kuid järjekindlalt. Ainult sadul näis endisesse kaugusse jäävat, polnud ta sugugi nii lähedal. Möödusid tunnid, väsimus kippus jälle valdavaks muutuma. Eriti raske oli tõus sadulaalusel visangul, umbes 150 meetri ulatuses on nõlva kalle 50^o. Lumi oli väga sügav, poolemeetrised sageli läbivajuvad astmed panid hingeldama, iga 4 – 5 sammu järel tuli minutijagu puhata.

Viimaks 8.05 olin sadulal, vaevalt 5 minutit peale teisi, kõrgus 7800m. Ees avanes vaade Hiinale, orud ja mäed olid selgelt näha, taga tõusunõlva pool aga olid tipud juba valdavalt pilvedesse mattunud. Harjal veidi kõrgemale jõudnud Margus hoiatas mind pildistamiseks sadula hiinapoolse serva äärde minemast, sellele küljele oli moodustunud lai lumekarniis. Karniisid jätkusid kuni eeltipuni ja sealt edasi peatipuni välja, kogu mäe idanõlv on väga järsk. Tipud tundusid nii lähedal olevat, et peale väikest puhkust otsustasin eeltippu jõudmata mitte tagasi pöörduda. Jõudsin peagi Margusele järele, ärgitasin teda koos edasi tõusma. Margus oli nõlval ees liikudes kaua rada sumanud ja kurtis suurt väsimust, ta kahtles oma võimalustes, kuid jätkas siiski tõusu. Ootamatut ilmus ülevalt meie ette Mehrban, selgus et ta oli öösel nõlva peal kõigist möödunud ja laskus nüüd juba eeltipult! Tundsime end päris mannetutena, mida suudavad meiesugused madalmaarotid mägede poja vastu. Mehrbani sünni- ja elukoht on siit vaid sajakonna kilomeetri kaugusel Shimsal’is.

Harjal tõustes tuli hoiduda kaljudele, et mitte riskida karniisist läbivajumisega. Kaljudel leidus nii vanu räbaldunud kui värskelt (ilmselt hiinlaste ekspeditsiooni poolt) kinnitatud köisi. Köite kasutamine oli üpris küsitav, need olid poolenisti jää ja lume alla mattunud või kinnitatud väga ebamugavalt, sundides meid kassidega järskudel kaljuplaatidel turnima. Kuid mitmest kaljuastangust ülesronimisel osutusid köied hädavajalikuks. Poolel harjatõusul jõudsin järele Tarmole ja kahele bulgaarlasele, selgus et neist kõrgemal ei ole kedagi. Neljakesi turnisime tasapisi ülespoole, Margus oli vahepeal märkamatult maha jäänud. Järsematele astangutele tõusmise järel olime sunnitud pikalt lõõtsutades jõudu koguma. Astangud ei tahtnud ega tahtnud lõppeda, ikka uued kerkisid me ette. Kuid lõpuks, peale üksteise järel kolmemeetrisest astangust ülesturnimist, jõudsime eeltipule (Rocky Summit, 8030m). Kui viimasena üles sain, oli kell 10.45.

Tarmo andis teate meie ülesjõudmisest kohe baaslaagrisse sideohvitserile ja III laagrisse Andrusele. Mingit tipujoovastust polnud, iga keharakk lootis, et ei pea enam ülespoole pingutama. Kuid mitusada meetrit lõuna pool lainelise mäeharja taga paistis peatipp, meie omast 17 meetrit kõrgem! Bulgaarlased hakkasidki peale mõne pildi tegemist selle poole liikuma, Tarmoga jäime eeltipule kohmitsema. Tegime veel mõned pildid, korjasime tipukive. Tarmo palus mul teda tema videokaameraga K2 taustal jäädvustada, kuid ilmselt ei ole 8-tuhandelise tipp selle riistapuu käsitlema õppimiseks parim paik. Nagu hiljem selgus, olin kõigepealt jäädvustanud ühtlaselt halliks tõmbunud taevast, ja seejärel, aru saades et midagi on mäda, jäädvustasin Tarmo õpetussõnu kuulates tükk aega oma varbaid. Õiged kaadrid jäidki tegemata. Samas hakkas sees kripeldama, et eeltipp pole ikka see õige, Tarmo ärgitusel hakkasime bulgaarlastele järele liikuma. Läbinud sadakond meetrit, kadus nähtavus, varem ainult madalamaid tippe katnud pilvemass ujutas ka Broad Peak’i üle. Pidasime targemaks kohe tagasi pöörduda, olime tsükloni mõju juba varem tunda saanud ja ei tahtnud seda nii kõrgel uuesti kogeda.

Eeltipult hakkasime laskuma 11.40, nähtavus oli vaid mõnikümmend meetrit. Üle mäeharja puhusid tugevad tuuleiilid. Tehniliselt keerukal harjal võttis laskumine palju aega, sadulale jõudsime alles 13.00. Läbi udu oli näha meie järel laskuvaid bulgaarlasi, ilmselt olid nemadki sunnitud nähtavuse kadudes enne peatippu tagasi pöörduma. Sadulalt laskumine kujunes arvatust raskemaks, sügavas lumes kaotasime tihti tasakaalu, kukkudes enamasti kas selili või külili. Enda püstiajamine ja lumest puhastamine nõudis tõsist pingutust, igal hetkel pidime olema valmis end kirkaga julgestama. Möödusime mitmest väsinud ja ühtelugu kukkuvast bulgaarlasest, jõudsime Tõivole järele. Tõivo oli just ebameeldiva kukkumise üle elanud, sadades pea ees ühest (õnneks madalast) jääastangust alla. Veidi hiljem veeres meist mööda puhkama istunud bulgaarlase seljakott. Koti kinnipüüdmine oli meie võimuses, kuid kärme tegutsemise asemel suutsime teha vaid paar loidu liigutust ja seejärel jälgisime sõnatult koti üha kiirenevat kukerpallitamist kuni üle rippliustiku serva sügavikku kadumiseni.

Vahepealne ilma selginemine asendus tiheda uduga, hakkas lörtsi ja vihma sadama, me ei suutnud enam jäljerada eristada, laagrist möödamineku ja eksimise kartuses ootasime paigal istudes nähtavuse paranemist. Aeg-ajalt õnnestuski laagrit silmata, liikusime edasi. Nõlv muutus laugemaks, lumi õhemaks, kuid edasisaamine oli üllatavalt vaevaline. Alles nüüd saime aru, miks ameeriklased eelmisel õhtul väga kummaliselt laskusid: kukkusid ühtelugu nagu joobnud, libistasid end tagumiku peal või veeretasid end nõlvast alla. Põhjus ei olnud mitte niivõrd suures väsimuses kui lumepinna sulamises, kasside alla kleepusid kõrged lumeklombid ja jalad libisesid suvalises suunas. Olime sama äpud kui ameeriklased, kuid õnneks ei olnud meil udu tõttu pealtnägijaid. III laagrisse jõudsime 16.20, seega kestis meie tõus 16 tundi. Ivar ja Andrus võtsid meid kuuma jõujoogiga vastu.

Laagris saime teada kaaslaste käekäigust. Ivar oli tõusnud öösel kuni kella neljani, siis pöördus tagasi. Ta ei olnud korralikult aklimatiseerunud, III laagrisse jõudis ta esmakordselt alles eelmisel päeval. Kolm nädalat varem väänas Ivar üle liustikuoja hüpates jala välja, hiina meditsiini toel tasapisi paranenult oli ta alles teist korda mäel, samas kui meile teistele oli see juba neljas tõus. Margus ja Tõivo jõudsid edukalt sadulale ja jätkasid tõusu tipu suunas, ilma halvenemise tõttu pöördusid nad vaevalt sadakond meetrit enne eeltippu tagasi. Olime rahul, et ilm meile niigi palju lubas, kuuest üritajast kolm jõudsid üles.

Järgmisel päeval, lumesajus ja udus võtsime tormihoogude vahel telgid maha ja laskusime I laagrisse, veel päev hiljem jõudsime samasuguse kehva ilmaga baaslaagrisse. Alles seal tundsime end vabalt ja võisime tehtu üle rõõmu tunda, päeva või isegi mõne tunni võrra tõusuga hilinemine oleks tähendanud meile ebaõnnestumist. Peale meid üritasid 4 bulgaarlast kolme päeva vältel III laagrist tipputõusu, kuid vanajumal polnud neile armuline. Vahepeal baaslaagrisse jõudnud 10-liikmeline prantslaste grupp üritas tippu jõuda augustis, kuid meile teadaolevalt ebaõnnestunult.

Kokkuvõttes oli aasta Broad Peak’il kordaläinud, seitsmest ekspeditsioonist viis olid edukad, tippu jõudis 22 meest. Hukkunuid ei olnud, kui mitte arvestada noore prantslaste koristusekspeditsiooni liikme surma baaslaagris ajuturse tagajärjel.

Baaslaagris kuulsime sideohvitserilt infot mujal toimunu kohta: 22. juulil jõudsid kahe ekspeditsiooni peale kokku 8 meest K2 tippu, nende hulgas korealane Park, kellele see oli neljateistkümnes 8-tuhandeline (ta on seega 8 mees maailmas, kes on jõudnud kõigi 8-tuhandeliste tippu) ja Hans Kammerlander Itaaliast, kellele see oli kaheteistkümnes 8-tuhandeline, millelt ta üritas suuskadel laskuda (seekord kehva nähtavuse tõttu edutult). Nii K2-l kui piirkonna kahel ülejäänud 8-tuhandelisel Gasherbrum I ja Gasherbrum II oli igaühel üks hukkunu, õnnetuste põhjuseks oli kukkumine laskumisel. Tsüklon, mis jõudis kohale 23. juulil, meie tipupäeval, oli Põhja-Pakistanis kõvasti pahandust teinud, tugev vihmasadu põhjustas rusuvoole, külades hukkus mitusada inimest, hukkunuid oli ka Rawalpindis.

Paar päeva jätkus meie tavapärane baaslaagrielu. Junes turgutas meid toekate söögikordadega, isupuuduse üle me ei kurtnud, olime igaüks umbes 1/10 oma kehakaalust kaotanud. Esimesel õhtul oli kulminatsiooniks tiputort, kippusime oma kõhule liiga tegema. Laagri lõpetamise lähedust tajus ilmselt ka meie välipeldik, vajudes lihtsalt jalge all laiali.

Õhtuti jätkusid arutelud kõikvõimalikel teemadel, sideohvitseri ja tema sõpradega (teiste ekspeditsioonide sideohvitseridega) vesteldes tabuteemasid praktiliselt ei olnud. Arutasime usu- ja poliitilistel teemadel (suhtumine buda kujud hävitanud Talebani, Kamiiri probleem ja sõjategevus Indiaga, sõjaväeline režiim Pakistanis), samuti rahvakommetest ja naiste allasurutud seisundist. Selgus et naiste olukord polegi Pakistanis nii hull kui arvasime, naistel on võimalus haridust saada ja tavapärases tööelus osaleda, poliitikas osalemiseni välja: piisab kui meenutada ekspeaminister Benasir Bhutto’t. Pigem võib kaasa tunda paljudele meestele. Islam lubab mehel pidada nelja naist, kuid reaalselt piirdub enamus ühega. 

Põhjuseks on majanduslik olukord, mehed lihtsalt ei suuda naisi ülal pidada, rääkimata paljude laste kasvatamisest ja harimisest. Islam ja hõimutavad nõuavad, et mehed peavad ülal pidama endaga ise mittetoimetulevaid hõimukaaslasi (vanureid, haigeid, lesestunud naisi, orbe), seetõttu puudub Pakistanis praktiliselt prostitutsioon ja väga vähe on kerjuseid. Riigi toetusele ei tasu loota, üle 60% riigi eelarvest neelab sõjavägi. Meeste koormus ja vastutus on suured, ja kuna alkohol on riigis keelatud, ei maksa imestada, et paljud otsivad lohutust narkootikumidest.

Ameeriklaste sideohvitser oli värske abielumees, ta kirjeldas meile oma hõimu tavasid: naise valis talle isa, oma tulevasega võis ta enne pulmi vaid korra põgusalt kohtuda. Pulmas osalesid mõlema poole külaelanikud, kokku umbes 500 inimest, pidu kestis 7 päeva. Vaesel mehel ei ole võimalik selliseid pulmi pidada, tava kohaselt pole see mingi pidu, kui külalisi on alla 200. Ohvitser oli oma isa valikuga väga rahul, naine oli seisusekohane, sama haridustasemega ja sama jõukusega perest, lisaks veel kena. Keda paremat veel tahta, ja valiku tegi ju oma isa, kellele poja edasine käekäik esmatähtis. Abielud on Pakistanis reeglina püsivad ja lasterikkad, riik tervikuna on üks maailma suurima iibega riike. Samas puuduvad noortel võimalused vastassoolistega suhtlemiseks, seetõttu on palju suhteid samasooliste vahel. Lääne turistide poolt maaletoodud seksiajakirjad on noorte meeste hulgas minev kaup.

Näokatete kandmine naiste poolt oleneb meestest, meie hinnangul umbes pooled naistest käisid katmata näoga. Abielurikkumise korral on reeglina kaotajaks naine, naise vangistamiseks või isegi tapmiseks (näiteks külaelanikud loobivad kividega surnuks) piisab petetud mehe avaldusest. Mehe karistamiseks on vajalik mitme tunnistaja olemasolu. Naiste pildistamine ei ole lubatud, meeste pildistamisega üldjuhul probleeme ei olnud.

27. juuli hilisõhtul saabusid baaslaagrisse 30 kandjat, noored sitked mehed. Põduraid nagu laagrisse tulles nende hulgas ei olnud. Järgmisel hommikul alustasime tagasiteed, seekord lõunasse üle Ghondogoro kuru, mis on lühim tee tsivilisatsiooni pääsemiseks. Teise päeva varahommikul, õigemini öösel kella ühe paiku alustasime otsmikulampide valgel lumesajus tõusu kurule. Kirjeldustest teadaolev marsruut kujunes ootamatult tõsiseks katsumuseks. Kirjelduste järgi oli küll vajalik korralik tehniline varustus (kassid, kirka, julgestusvöö, kiiver), kuid nähes meie kandjate “relvastust” (sileda tallaga plastmassbotased ja kulunud otstega puutoikad), pidasime soovitatavaid vahendeid liigseks eputamiseks ja sokutasime need vaikselt kandjate kanda.

Paar tundi kulus minekuks mööda suhteliselt lauget liustikku kuru alla, seejärel algas üha järsemaks muutuv kurunõlv. Kuru alla kogunesid mitme ekspeditsiooni liikmed koos kandjatega, lähenevad meesterivid näisid pimeduses helendavate jaaniussidena. Mehi oli kokku umbes paarsada. Eestõusjate tempo üha aeglustus, jäise lumenõlva kalle ulatus 50^o-ni. Õnneks olid nõlvale paigaldatud tugiköied, kuid sellele vaatamata oli ime, et kandjad oma 22 kg kandamitega suutsid täistuisanud lääpas astmetest üles ronida. Piisanuks vaid ühe mehe allalibisemisest, et kogu allpool olev meesterivi kaasa haarata. Ülalpool nõlva kalle küll vähenes, kuid pidime laveerima võimsate serrakite ja bergrundide vahel, paari lõhe ületamiseks olid lisaks tugiköitele paigaldatud redelid. Kogu tõus toimus pimedas ja lumesajus, peale tuisuvihina polnud midagi kuulda. Müstilisel maastikul udus liikuvad varjukujud tundusid tontlikud ja ebamaised, ainult ligitikkuv külm ja üha süvenev väsimus hoidsid sidet reaalsusega. Tasapisi hakkas heledamaks muutuma, kuid samas muutus ka üha külmemaks. Peale mitmetunnist tõusu jõudsime lõpuks 5.00 Ghondogoro kurule, kõrgust 5700m. Kurusadulal paiskusid näkku lõunast tulevad tormi-iilid, lumepööristes oli nähtavus vaevalt paarkümmend meetrit. Olime lootnud sellest kuruületusest üht oma retke kulminatsiooni, ilusa ilmaga on põhjakaares näha kõik neli Karakorumi 8-tuhandelist. Seekord ei näinud me peale tuisu midagi, kulminatsiooniga oli tegemist vaid kehva ilma mõttes.

Tuul mattis hinge, kiirustasime laskuma. Sattusime kohe laskumisjärge ootava meestetropi sappa. Kuru lõunanõlva moodustavad 50^o kaldega murenenud kaljud, kuhu on kinnitatud tugiköied. Köied olid paksult mehi täis, jalge all olid jäätunud kaljud ja kivid. Ühtelugu mõni mees libises, allalendamisest päästis vaid köie külge klammerdumine. Mõtlesin hirmuga, mis juhtub kui mõni köis meestekoorma all katkeb, ilmselt läheksid paarkümmend meest korraga loojakarja. Tugeva tuule ja külma käes lõdisedes nihkusime teosammul allapoole, toekamad riided olid jäänud kandjate seljas olevatesse kottidesse. Köitealuse raja kõrval oli palju lahtist rusu, see pääses ühtelugu jalge alt liikuma ja allpoololijatele kaela sadama, eriti kui oli vaja alt ülesronijate möödalaskmiseks kõrvale astuda. Tõivo silme all sai üks eurooplasest trekker mitme kamakaga pihta, kuid suutis teiste toel siiski liikumist jätkata. Aastate eest juhtunud õnnetuse tõttu on kirjeldustes öeldud, et Ghondogoro kuru ületatakse vaid soodsate ilmastikutingimuste korral. Ilmselt hindasid kandjate sirdarid olud piisavalt soodsaks. Kolmveerand tundi hirmu ja olimegi laugemal nõlval, kus oli võimalik omatahtsi liikuda, mitte teiste liikumisest dikteerituna nagu nupp arvelaua traadil.

Baaslaagrist kuni 3000m kõrgusel paikneva Hushe külani minek kestis kolm pikka päeva, läbisime 58 km. Hushe’ni ulatub küla tsivilisatsiooniga ühendav autotee, olgugi et see tee on 10 km allpool paari aasta eest rusuvoolu poolt purustatud. Hushe nagu paljud teisedki külad on rajatud rusuvooludest moodustunud kuhiku peale ja kõrvale. See ei ole tingitud mägilaste riskiihalusest, vaid veevajadusest. Seliohtlikud külgojad on ainsad kohad, kust terrasspõldude kastmiseks on võimalik arõkisüsteemide abil vett juhtida. Põhiorus voolav jõgi on end tavaliselt nii sügavale murendmaterjaliga kaetud pinnasesse söönud, et sealt vee hankimine ei tasu vaeva. Mitmekilomeetriste pea-arõkkide ehitamine ja hooldamine on kogu küla ühine mure, ilma kastmisveeta valitseks elutu roheluseta kivikõrb. Järjekordse rusuvoolu järel taastatakse kõigepealt arõkid. Vee juhtimiseks raiutakse uurded – kanalid kaljunõlvadesse ja laotakse jäärakutesse kõrged müürid, mille harjal savises sängis saab vesi voolata. Seda tööd on tehtud aastasadu ja ei ole märke, et see töö lähiajal muutuks.

Hushe küla on säilitanud oma traditsioonilise ilme, rajatud on vaid üksikuid kaasaegseid elamuid. Külatänavad on surutud kivi- ja savimüüride vahele, tänavate laius on meeter-poolteist, vaid autoteena kasutatava peatänava laius ületab veidi kolme meetrit. Tänavatel voolavad arõkid täidavad ühtlasi kanalisatsiooni ülesannet. Vanad hütid-majad on tehtud vitstega tugevdatud savist, laed-katused on kõverikest puuroigastest, mis on saviga tihendatud. Majad on sopilised, pimedate keldritega ja lamedate katustega, mis sobivad näiteks puuviljade kuivatamiseks. Eluruumide kõrval aedikes ja varjualustes hoitakse pudulojuseid. Vanad elurajoonid on nagu suured termiidipesad, mille soppidesse on lihtne ära eksida. Tänavatel sebivad rõõmsameelsed paljasjalgsed lapsed, võõraste lähenedes peituvad naised kärmelt väravate ja aknaluukide taha. Külakoole aitavad ülal pidada välismaised heategevus- ja abiorganisatsioonid, poisid ja tüdrukud õpivad eraldi. Koolivaheaeg on talvel, suvel kõige ilusamate ilmadega käivad lapsed koolis. Taimestik on mägedes sarnane Eesti omale, palju kasvatatakse kartulit ja nisu. Surnud maetakse küla serva, iga perekond oma maale.

Varahommikul sõitsime džiipidega Hushest edasi, 10 km allpool olime sunnitud kogu varustusega teistesse džiipidesse ümber istuma, rusuvool oli silla ja pool küla enda alla matnud, paljud pered elasid juba kaks aastat hädaabitelkides. Edasi läks juba libedamalt. Matsula asulas võõrustas meid kokk Junes oma kodus, ta andis viimaks meie lõpututele pealekäimistele järele. Üldiselt on välismaalaste võõrustamine keelatud, kuid me tahtsime kangesti mägilaste kodu seestpoolt näha. Junes elab oma perega “termiidipesas”, samas elab palju teisi lasterikkaid peresid. Majad-ruumid on poolenisti nõlva sisse kaevatud, päevavalguses on vaid ülemised korrused. Omapäi liikudes suutsime pimedates ühenduskäikudes isegi ära eksida, naabrid aitasid lõpuks õiged käiguharud üles leida.

Sama päeva õhtuks jõudsime Skardusse juba tuttavasse motelli, ring oli täis. Selleks korraks olid meie telgisööbimised läbi.

1. augusti veetsime Skardus, oli imaam Husseini mälestamise päev, kohalike baltistanlaste üks tähtsaim püha. Hussein hukati piinarikkalt tuhatkond aastat tagasi tolleaegse kuninga poolt usulistel põhjustel, see toimus kõrbes kõige palavamal suveajal. Ka nüüd tähistatakse seda sündmust kõige kuumemal suveajal. Hommikul enne kümmet kogunesid tuhanded mehed tänavatel moeede kaupa kolonnidesse ning alustasid rituaalseid laule ja enda rütmilist tagumist, liikudes samaaegselt aeglaselt linna keskväljaku poole. Paljud mehed olid vööni paljad. Löödi lahtiste kätega endale vastu rinda, vaheldumisi mõlema käega, löögihelid moodustasid koos muusika ja lauluga ühtse rütmi. Protsessioon kestis tunde, löökidest hakkasid rinnad veritsema, paljud läksid ekstaasi. Temperatuur oli varjus 32 … 34^oC. Kogu üritus kulmineerus, kui mitukümmend meest hakkasid end kettide külge kinnitatud nugadega vastu selga peksma, nii et veri pritsis. Naistel ei ole lubatud sellest üritusest ei osa võtta ega pealt vaadata, välismaalasi lubati pealt vaadata. Alles viie-kuue paiku õhtul hajusid kurnatud mehed kodudesse laiali oma haavu ravitsema.

Pakistanis on islam suhteliselt tolerantne, selle kinnituseks on muuhulgas säilinud budakujud, mida pakutakse turismiobjektidena välja. Üks selline objekt on Skardu lõunaservas, kus võimsale varisenud kaljurahnule on rohkem kui 1000 aasta eest raiutud kokku 23 buda kuju.

Tagasi Islamabadi ei sõitnud me mitte otse, vaid tegime paaripäevase kõrvalepõike Hunza ja Gilgiti orgudesse, Põhja Pakistani tähtsaimatesse keskustesse. Need siiditeega seotud paigad on kireva ajalooga, on üle elanud lõputud võitlused välisvallutajate ja oma naabritega, nende paikadeni ulatus ka Aleksander Suure vallutusretk 4. sajandil enne Kristust. Külastasime 13. sajandil rajatud Baltit forti Karimabadis ning uurisime asula keerulist arõkisüsteemi. Soovisime lähemalt näha ka järsul Hunza jõe kaldal asuvat Altit forti, kuid see on alles restaureerimisel. Altit forti ümbritseb tõeline “termiidipesa”, slumm, kus ilma teejuhita võib lihtsalt eksida.

Järgnes kaks pikka päeva sõitu hiinlaste abiga rajatud Karakoram Highway’l (paarkümmend aastat tagasi oli see strateegiline tee välismaalastele täielikult suletud, nüüd kehtis vaid sildade ja muude sõjaliste objektide pildistamise keeld) tagasi Islamabadi ja Rawalpindi. Tee peal tutvustas meie sideohvitser kapten Muneeb enda lõpetatud sõjaväeakadeemiat Abbottabadis ning külastasime Taxila ajaloomuuseumi. Selleks korraks jätsime hüvasti värske jaheda õhuga, sukeldudes mussoonisoojust ja –niiskust “nautima”.

Kaks päeva veetsime Rawalpindis, kus Lonely Planeti kinnitusel on kaks vaatamisväärsust: 9 km² park kusagil linnaservas, mida me ei näinud, ning turg, milleks on kogu ülejäänud linn ja mida me nägime. Muud vaatamisväärset ei paistnud linnas tõesti olevat. Poolteist päeva veetsime Lahores, mis oma 5 miljoni elanikuga on Karachi järel suuruselt Pakistani teine linn. Seal on vaatamisväärset küllaga, ole ainult mees ja naudi kõike 40^oC niiskes leitsakus, lugematute sõiduvahendite heitgaasides ja lõputus rahvamassis. Pimedal õhtul kesklinna kitsastel äri(turu)tänavatel rahvamassis tungeldes tunnetasime Pakistanis esmakordselt ebameeldivalt, et oleme mitmete tüüpide teravdatud tähelepanu objektiks. Linnas polnud peale meie üldse turiste näha. Päevavalgel see tunne kadus, siis oli ka teisi turiste välja ilmunud. Üllatas linnaelanike peaaegu totaalne inglise keele oskamatus, on ju see kant palju aastakümneid Inglise ülemvõimu all elanud. Objektidena on Lahores meeldejäävad Shalimani aiad (kahjuks hooletusse jäetud, ka purskkaevud ei töötanud), fort, Badshahi moee, mis on ka turistidele – mittemoslemitele avatud, vabadussammas, mille otsa saab mööda kitsaid treppe üles ronida ja ajaloomuuseum, mille kuulsaimaks eksponaadiks on umbes 2000-aasta vanune “paastuv buda”.

Tagasilend Eestisse ei kulgenud nii libedalt kui kohalelend. Kui Islamabadis maaleminekuks piisas Eesti passi ettenäitamisest, siis sealt ärasaamiseks tuli läbida 6 erinevat kontrolli (politsei, piirivalve, toll, migratsiooniamet, turvakontroll ja veel mingi). Lennufirma töötajad kaalusid pedantselt meie pagasit, pidime maksma ülekaalu eest. Dubais veetsime 21 tundi viisa puudumise tõttu lennujaama transiittsoonis. Ega me väga ei kurvastanudki, 24^oC jahedus välise 41^oC leitsaku vastu oli ka väärtus omaette. Edasine lend üle Frankfurdi ja Kopenhageni kulges ladusalt, vaid Tarmo pidi oma pileti iseärasuste tõttu tiiru läbi Helsingi tegema ja Tallinna jõudmiseks ka laevasõitu harrastama. Eestimaine jahedus, rohelus, värske õhk ja inimtühjus tundusid peale lõunamaist eksootikat maapealse paradiisina. Meid ei häirinud ka see, et viimane neljast uitama läinud pagasikotist alles kolm päeva hiljem Tallinna jõudis.

Muljed Pakistanist ja tema inimestest on väga head, enamuse jaoks on seal tähtis enda igapäevane elu, mitte mingid kõrged ebamaised ideed. Vaatamata vaesusele ja ülerahvastusele näisid nad tunduvalt rõõmsamad ja rahulolevamad kui tavapäraselt mornid eestimaalased. Reisilt saadud emotsionaalne laeng kaitseb päris kaua koduse halli argipäeva eest. Kui see kaitsekiht lõpuks mureneb, on tagumine aeg uueks reisiks valmistuda.