TIPUS!
BNS, 13. oktoober 1998:
/loe
ka Rein Veskimäe "Cho Oyule šerpade ja hapnikuta",
Horisont 01/1999/
Esimeste eestlastena tõusid kaheksatuhandese Cho-Oyu tippu alpinistid Tarmo Riga ja Arne
Sarapuu. Raivo Plumer, grupijuht Tõivo Sarmet ja Margus Proos vallutasid tipu
kaks päeva hiljem.

|
Eesti
lipp Cho-Oyu tipus
|
Plumeri sõnul vallutasid Eesti esimesed 8000 meetri mehed Riga ja Sarapuu tipu täiesti iseseisvalt.
"Nad tegid tipu nii, et kedagi ei seganud ja teiste ekspeditsioonide abi ei kasutanud," rääkis Plumer.
Sarmet, Plumer ja Proos tõusid tippu pühapäeval koos kuue sakslasega.
Cho-Oyu 5800 meetri kõrgusel asuvasse baaslaagrisse naasnud Plumeri sõnul osa tipputõusnuid teisipäeva pärastlõunal veel laskusid.
"Takkajärgi mõeldes on hea tunne, kuigi tingimused just meeldivad ei olnud," rääkis Plumer, "Külma oli tipus 25 ja 30 kraadi vahel ning tugev tuisk segas nähtavust," sõnas ta.
Plumeri sõnul puhus üle tipu kogu aeg tuul ja tekitas pinnatuisku. Külma tõttu ei saanud vastutuult hingata ning kogu aeg pidi jälgima, et sõrmed ja varbad ära ei külmuks.
Cho-Oyust 30 kilomeetri kaugusel asuvat maailma kõrgeimat mäge Mount Everesti oli tipust Plumeri sõnul hästi näha.
"Probleem oli selles, et me olime valmistunud tippu tõusma septembri lõpus, aga tõusmist segasid mussooni lõpus väga kehvad ja sajused ilmad," lausus Plumer. "Puhkasime vahepeal viis päeva."
Alpinisti sõnul oli ilm septembri lõpus 10 kraadi soojem ja eestlased olid sunnitud tippu vallutama juba arktilistes tingimustes.
Eesti ekspeditsiooni liikmed on kõik elus ja terved. Mõnda grupiliiget on vaevanud vaid köha ja nohu.
Plumeri kinnitusel keegi enam tippu ronida ei plaani. Kokku üritas Cho-Oyule jõuda kaheksa inimest, kellest ka tippu mittejõudnud tegid rekordi, tõustes umbes 7900 meetri kõrgusele.
Kolmapäeval lahkuvad Eesti alpinistid Cho-Oyu baaslaagrist ja naasevad Nepaali pealinna Katmandusse.
"Seal me kosume ja sõidame siis läbi India tagasi Eestisse," lausus Pluumer.
Tallinna peaksid alpinistid jõudma 23. oktoobri õhtul lennukiga Kopenhaagenist.
Teadaolevalt oli esimene eestimaalane, kes heiskas sinimustvalge lipu enam kui kaheksa tuhande meetri kõrgusel, Sillamäel elav alpinist Boris Slepikovski. Selle aasta kevadel osales Slepikovski Vene-Ameerika ühisekspeditsiooni koosseisus Himaalajas ja heiskas sinimustvalge lipu 8600 meetri kõrgusel Mount Everesti tipu jalamil.
ESMAKORDSELT PLANEEDI KATUSELE
- ekspeditsiooni tutvustus
Tõivo
Sarmet
Maailma
kõrgeim mäestik Himaalaja on olnud Eesti mägironijatele
kauge ja kättesaamatu. Seal asuvad maailma kõrgeimad
mäed, 10 üle 8000m kõrguse mäetipu. Samas on
eestlased tõusnud nii Euroopa, Aafrika kui ka
Ameerika kontinendi kõrgematele mäetippudele.
Kuid Aasia, "planeedi katus", on senini
jäänud puutumatuks. Himaalaja ekspeditsioonist
on siiani unistanud pea kõik Eesti alpinistid. Mägironimises
tähendab retk Himaalaja kõrgmägedesse, kus
valitsevad madal temperatuur, tigedad tormituuled,
igavene jää ja lumi ning suur hapnikupuudus,
maailma tipptaseme saavutamist.
1998.
aasta sügisel korraldas Mägiekspeditsioonide
Klubi Eesti esimese Himaalaja ekspeditsiooni. Tõus
lpaneeriti 8201m kõrgusele Cho Oyu’le, kõrguselt
maailma kuuendale mäetipule. Mägi on nimekas ja
tema vallutamine on maailma alpinistide poolt väga
hinnatud. Esmakordselt vallutati mäetipp alles
1954. aastal austerlase Herbert Tichy poolt. Seega
on tegemist tähelepanuväärse ettevõtmisega nii
Eesti mägironimises kui kogu spordis.
Cho
Oyu asub Himaalaja peaahelikul, maailma kõrgeima
mäetipu Mount Everesti (8848m) vahetus läheduses,
Nepaali ja Tiibeti piiril.
Ekspeditsiooni
juhtis 27 aastase staažiga mägironija Tõivo
Sarmet. Gruppi kuulus 12 kõige meisterlikumat ja
professionaalsemat Eesti mägironijat. Selleks
ekspeditsiooniks liitusid 1997. aasta talvel nädalase
vahega Ameerika kõrgeimale tipule Aconcaguale tõusnud
Tõivo Sarmeti ja Jaan Künnapi juhitud grupid.
Ekspeditsiooni toimumisaeg oli 20. august kuni 25.
oktoober 1998.a., ekspeditsiooni eelarve oli ühe
osavõtja kohta 6500 USD.
Osavõtjad
tegelöesid aastaringselt füüsilise (põhiliselt
vastupidavust arendava) ja alpinismitehnika-alase
ettevalmistusega. Ettevalmistustsükli lõpetas
aklimatiseerumistõus Kaukasuse kõrgeimale tipule
Elbrusele (5642m) 1998. aasta augustis.
Ekspeditsioonist
osavõtjate nimekiri koos osavõtjate seniste
kogemuste lühiülevaatega.
Ülo
Kivistik,
10.04.1962, ekspeditsiooni arst, kõrgem
meditsiiniline haridus (erakorralise meditsiini
täienduskoolitused USA-s ja mitmel pool
Euroopas). Matkadel alates 1981, kaugeimad
matkad Jakuutias ja Tšukotkal
Jaan
Künnap,
09.02.1948, ekspeditsiooni operaator ja
fotograaf, keskharidus, mägipäästjate ja
alpinistide instruktorite kool Venemaal, mägedes
alates 1972
Tuntumad
tipud: Tjan-Šanis Han-Tengri 6995m 1987,
Pamiiris Lenin 7134m 1984, 1987, 1989, 1992, Korženevskaja
7105m 1985, 1987, 1989, 1992, Kommunism 7495m
1985, 1987, Tartu Ülikooli tipp 6350m 1982,
Tallinna tipp 6047m 1984, Alpides Mont Blanc
4807m 1993, Andides Aconcagua 6960m 1997
Ivar
Lai,
21.04.1962, kõrgem tehniline haridus, mägedes
alates 1985
Tuntumad
tipud: Pamiiris Korženevskajal kuni 6800m 1991,
Alpides Mont Blanc 4807m 1994, 1995, Matterhorn
4478m 1995, osales Lõuna Ameerikas Aconcagua
ekspeditsioonil 1997
Raivo
Plumer,
24.12.1961, kõrgem tehn. haridus, mägedes
alates 1982
Tuntumad
tipud: Pamiiri-Alai’s Energia 5105m 1983,
Pamiiris Estonia 6211m 1990, Lenin 7134m 1990,
Korženevskaja 7105m 1991, Kommunism 7495m 1991,
Alpides Matterhorn 4478m 1995, Mont Blanc 4807m
1995, Andides Aconcagua 6960m 1997
Margus
Proos,
21.03.1962, kõrgem tehn. haridus, mägedes
alates 1980
Tuntumad
tipud: Kaukasuses Elbrus 5642m 1982, Alpides
Mont Blanc 1995, Andides Aconcagua 6960m 1997
Tarmo
Riga,
02.10.1971, lõpetamata kõrgem haridus, mägedes
alates 1986
Tuntumad
tipud: Altais Beluhha 4506m 1991, Pamiiri-
Alai’s Energia 5105m 1992, Tjan-Šanis
Han-Tengri 6995m 1993, Alpides Castor 4230m
1997, Mont Blanc 4807m 1997
Arne
Sarapuu,
15.03.1950, kõrgem tehn. haridus, mägedes
alates 1983
Tuntumad
tipud: Kaukasuses Elbrus 5642m 1990, Pamiiris
Lenin 7134m 1992, Aafrikas Kilimandžaaro 5895m
1994, Andides Aconcagua 6960m 1997
Tõivo
Sarmet,
15.10.1944, ekspeditsiooni juht, kõrgem tehn.
haridus, mägedes alates 1971
Tuntumad
tipud: Kaukasuses Elbrus 5642m 1982, Kamtšatkal
Kljutševskaja Sopka 4750m 1986, Tjan-Šanis
Han-Tengri 6995m 1989, Pamiiris Estonia 6211m
1990, Lenin 7134m 1990, Korženevskaja 7105m
1991, Kommunism 7495m 1991, Alpides Matterhorn
4478m 1995, Mont Blanc 4807m 1995, Andides
Aconcagua 6960m 1997
Helme
Suuk,
15.11.1947, kõrgharidus, mägedes alates 1972
Tuntumad
tipud: Kaukasuses Elbrus 5642m 1976, 1981, Tjan-Šanis
Han-Tengri 6995m 1990, Pamiiris Lenin 7134m
1979, 1992, Korženevskaja 7105m 1991, Kommunism
7495m 1991, Tartu Ülikooli tipp 6350m 1982,
Tallinna tipp 6047m 1984, Alpides Mont Blanc
4807m 1993
Riho
Västrik,
04.08.1965, ekspeditsiooni operaator, lõpetamata
kõrgem haridus, mägedes alates 1993
Tuntumad
tipud: Alpides Mont Blanc 4807m 1993, osales
Aafrikas Kilimandzaaro ekspeditsioonil 1994 ja
Kaukasuses Elbruse ekspeditsioonil 1995
Plaanitud
marsruut päevade
kaupa 20.08 - 24.10.1998
1.
Lend Tallinn - Kopenhaagen - Delhi
2. Lend Delhi - Katmandu
3. Katmandu
4. Lend Katmandu - Lukla 2850m - jalgsi
Phakdingma 3100m
5. Namche-Bazar 3440m
6. Pangpoche 3900m
7. Dingpoche 4300m
8. Dingpoche, radiaal Chhukhung’i (Lhotse
jalamil)
9. Lobuche 4900m
10. Kala-Pattar 5545m - Everesti baaslaager
11. Dzonglha
12. Varupäev
13. Cho La kuru 5420m - Gokyo 4750m
14. Radiaal Gokyo tippu 5840m
15. Phortse 3840m
16. Rimishung 3250m
17. Lukla
18. Katmandu
19. Sõit Katmandu - Zhangmu
20. Sõit Zhangmu - Nyalam - Tingri - Cho-Oyu
baaslaager 4800m
21. Jalgsi Cho-Oyu mäelaagrisse 5700m
22. Mäelaager
23. - 45. Mäkketõusu periood 11.09. -
03.10.1998 Vahelaagrid 6400m, 7000m, 7450m
46., 47. Varupäevad
48. Zhangmu
49. Katmandu
50. - 64. Ekskursioonid Nepaalis ja Indias
65. Lend Delhi - Tallinn
66. Saabumine Tallinna
|