Meie suurim toetaja:

Mount Everest
Ekspeditsioonist
Ekspeditsiooni liikmed
Liikumisgraafik
Varustus
Reisikirjad
Galerii
Toetajad
Külalisteraamat
Varasemad ekspeditsioonid
Lingid
Hea külastaja! Kui Sinagi soovid ekspeditsioonile õla alla panna - meid toetada, oleme Sulle ääretult tänulikud!

Meie arve:

Mägiekspeditsioonide Klubi MTÜ

a/a 10 0020 3745 6000 Eesti Ühispank

 

Tarmo Tiisleri otseintervjuu 24. mail Alar Sikuga alumises baaslaagris (esimene intervjuu tipuvallutajaga). Intervjuu oli otse-eetris Vikerraadio päevakajas kl. 18.00 24. mail.

T.T.: Alar Sikk, esimene eestlane Everesti tipus. Kui hakkasite sinna üles minema, millised olid sinu tunded ja mõtted ning kuidas sa sinna üles minema hakkasid?

A.S.: Alustasime kell 3 öösel kindla sihiga jõuda tippu. Olime kahekesi Sauliusega. Tahe oli kindlalt jõuda tippu.

T.T.: On räägitud palju võimalikest ummikutest, et juubeli puhul on tippuminejaid palju. Oli see asi siiski nii hull?

A.S.: Oli jah. Palju inimesi trügis üles. See oli ainuke päev kui minna sai kui ilm oli enam-vähemgi talutav. Meie mõistes ei olegi Everestil head ilma, on ainult halb ja väga halb ilm. Oli halb ilm, kuid sai siiski üles minna.

T.T.: Milline see astang oli, kus oli redel ja tropp?

A.S.: See oli kuulus 2. astang. Seal on üldse 3 astangut ja 2. aste
on küllaltki keeruline. Kui sihuke astang oleks meil Eestimaa pinnal, siis selles poleks midagi keerulist, aga sellises kõrguses astangust üles minna on ülimalt raske. Seal polnudki nïïvõrd palju inimesi järjekorras, kuivõrd nad läksid sealt jube aeglaselt üles. Ja sellises kõrguses on see väga keeruline koht. See 1975. aastal ülespandud redel on lagunenud ja nööridega kinni, kuid üles sealt saab, kuigi raskustega. Seda astangut võib ületada isegi mitu tundi. 

T.T.: Palju ühel inimesel võtab aega astangust ülesminek?

A.S.: Oleneb täitsa inimesest. Minu ees oli üks hiinlanna või jaapanlanna. Ta ronis 1,5 tundi üles. Tema järel ma ootasin ja seal pole kerge olla. Ootad ja külmetad ja pole kerge olla. 

T.T.: Kas redelil on korraga ainult üks inimene?

A.S.: Ûldiselt jah!

T.T.: Mis sai edasi kui oli II astang ületatud?Palju siis veel minna oli?

A.S.: Kõrguses ei mõtle enam kui palju on minna või kui palju kilometraazi on. Lihtsalt lähed. Niipea kui teisest astangust üles saad, on ka lootust jõuda tippu. Aga küllaltki palju on minna ajaliselt.

T.T.: Kui palju oli veel minna sellest hetkest, kui tipp paistma hakkas ja kuidas see märgistatud oli?

A.S.: Kui ma jõudsin tippu, oli seal niipalju rahvast, nii 30-35 inimest ja seal on üks tipukolmnurk. Aga mina seda kolmnurka ei näinud. Selle ümber sagis palju inimesi. Tippu tuleb kaks rada: üks põhjast Tiibetist ja teine lõunast Nepaalist. Ilmselt Nepaalist oli vist rohkem tulijaid, vaatasin, et sealt ikka tuli neid. Tipp oli täitsa udus. Sellel hetkel, kui mina tipus olin, oli seal vaikne, haruldaselt vaikne. Vaikne ja udune. 

T.T.: Kas sa pilti ka tegid?

A.S.: Jah, sai võetud nii kaamerasse kui fotoaparaadiga. 

T.T.: Kas lipp oli kaasas?

A.S.: Ikka lipp kaasas, kuidas muidu.

T.T.: Küsime selle spordiajakirjanike lemmikküsimuse: kuidas siis tunne oli kui üles olid jõudnud või polnud üldse mingit tunnet?

A.S.: Seal polnud mitte mingit tunnet. Lihtsalt, et teed lipuga pildi ja võtad kaamerasse ja vaatad, kuidas kiiresti alla saab. Ja mul oli veel eriti halb tunne, sest mul lõppes just üleval hapnik otsa ja ma pidin ilma hapnikuta alla tulema. 

T.T.: Kas hirm ka mingil hetkel oli?

(VAATA TEKSTI ALLPOOL 5. LEHEKÜLJEL, PARAKU EI KAO TÜHIK ÄRA)
AS:Oli küll. Me Sauliusega üksteist ikka julgestasime ülesminekul. Vahepeal oli nii, et keeraks õige tagasi. Vahepeal tahtis üks tagasi minna, aga teine hoidis tagasi ja siis vastupidi.


T.T.: Aga sellist tunnet ei olnud, et väsimus on nii suur, et edasi minna ei jõua? 

A.S.: Oli küll. Ja siis oli Saulius see, kes mind ikka alla aitas. Sest allatulek oli kohutavalt raske. Ma ei püsinud enam püsti jala peal.
Aga praegu on kõik korras.

T.T.: Millal see hetk tuli, kui sai hakata rõõmu tundma?

A.S.: Rõõmu tundsin alles ülemises baaslaagris. Aga enne seda oli raske tulek. 10 meetrit tuled ja siis istud jälle. Lihtsalt üleväsimus ja kurnatus. Aga praegu tunnen rõõmu täie rinnaga. 

T.T.: Milline see rada on , mis astangust tipu poole viib. Kas on üksainus rada ja kas mööda saab?

A.S.: Noh, mööda ikka saab. Vahepeal on küll üks kitsas kajurinnatis, kus mööda ei saa. Aga üldiselt saab. Köied on ka välja pandud kuni 2. astanguni. Sealt edasi on mingid vanad köied, aastaid tagasi pandud. 

T.T.: Kas oli mõni selline hetk ka, kus tundsid, et vaim on läbi, aga füüsiliselt jõuaks veel?

A.S.: Oli küll. Neid oli mitu korda. Siis oligi, et Sauliusega üksteist ikka ergutasime. Et küll tahtsin mina tagasi pöörata, küll tema. Kui 2. astmest üles saime siis vaatasime, et vist tuleb ikka lõpuni minna. 

T.T.: Kas see viimane öö enne tippuminekut sai magada ka või kõik keerles peas ringi, et mis juhtuma hakkab?

A.S.: Ei, me ei maganud üldse. Me läksime kahekesi viimasesse laagrisse 8300 peale ja enam magama ei läinud. Jõudsime kuskil 10 ajal kohale ja siis tegime telgis ettevalmistusi ilma magama minemata. Ja kell 3 öösel hakkasime liikuma. 

T.T.: Kui palju tol päeval käis Everesti otsas inimesi?

A.S.: Vist 40- ringis. Ja enne seda käis kuskil vaid paar inimest ja rohkem enam ei mindagi. 

T.T.: Ja mis sealt ülevalt näha on?

A.S.: Me olime täielikus udus, pilve sees, mitte midagi ei näe!

T.T.: Ma tänan sind, Aslar, oled vinge mees olnud!

Tarmo Tiisleri otseintervjuu oli otse-eetris Vikerraadio päevakajas kl. 18.00 24. mail.

« Tagasi reisikirjade juurde

meklubi@hot.ee

© 2003 Mägiekspeditsioonide Klubi MTÜ Raekoja plats 18, 10146 Tallinn a/a 10 0020 3745 6000