Meie suurim toetaja:

Mount Everest
Ekspeditsioonist
Ekspeditsiooni liikmed
Liikumisgraafik

Kõrgusgraafik

Liikumisplaan

Tõusumarsruut

Varustus
Reisikirjad
Galerii
Toetajad
Külalisteraamat
Varasemad ekspeditsioonid
Lingid
Hea külastaja! Kui Sinagi soovid ekspeditsioonile õla alla panna - meid toetada, oleme Sulle ääretult tänulikud!

Meie arve:

Mägiekspeditsioonide Klubi MTÜ

a/a 10 0020 3745 6000 Eesti Ühispank

 

Everesti põhjamarsruut

Teksti illustreerimiseks kasutatud pildid pärinevad lätlaste 1995. aasta Everesti ekspeditsioonist ja PMA 1999. aasta Everesti eksoeditsioonist.

Tiibetlaste Chomolungma (Maa ema-jumalanna) ja nepaallaste Sagarmatha (taeva valitseja) ning läänemaailma Mount Everest on üks ja sama mägi – 8848m kõrgune maailma kõrgeim mägi. 

Rongbuki klooster 9 km enne  I baaslaagrit. Tagaplaanil Everesti põhjanõlv

Alates esimestest Inglise ekspeditsioonidest on Everesti tõusumarsruute traditsiooniliselt kirjeldatud laagrite kaupa, sealjuures vaadeldakse baaslaagrit kui I laagrit.

Baaslaager (BL), I laager

Baaslaager paikneb liiva-kruusa tasandikul Rongbuki liustikust allpool ligikaudu 5200 meetri kõrgusel, mitte eriti kaugel tuntud Rongbuki kloostrist. Telgid paigutatakse Himaalaja peaahelikuni ulatuva põhja-lõunasuunalise oru põhjale.

 

Rongbuki liustiku keskmoreen

Vahelaager, II laager

Jõudmaks II laagrisse tuleb liikuda Ida-Rongbuki liustiku keskmoreenil. Kahele poole jäävad jäätornid ehk nn “haiuimed”. Need aeglaselt allapoole liikuvad jäätornid, mõned kuni 30 meetri kõrgused, on jäänukid sulavast liustikujääst. II laager paikneb oma traditsioonilisel kohal Changtse mäetipu jalamil 6000 meetri kõrgusel.

 

 

 


Ülemine baaslaager (ÜBL),
, III laager (ik ABC e Advanced Base Camp)

ÜBL 6400 kõrgusel

Ülemine baaslaager paikneb ligikaudu 6400 meetri kõrgusel Ida-Rongbuki liustiku külgmoreenil põhjasadula all. Laagrikoha ulatus piki moreeni on sadu meetreid, ekspeditsioonide telgid paiknevad hajusalt sellel alal. Laagrikoha kaljune murenenud pinnas nõuab telgialuste silumiseks palju tööd. Laagrist avaneb vaade otse üles Põhjasadulale ja Everesti kirdeõlale (Pinnacles). 

 

ÜBL-st põhjasadulale

ÜBL-st 6400 meetri kõrguselt kestab tõus põhjasadulale kaks kuni kolm tundi. Algul liigutakse rusul ja kaljudel ülespoole kuni Ida-Rongbuki liustiku ülaosani. Sellest kohast alates on nõutavad kassid (jäärauad saabastel). 

Tõus  põhjasadulale

 

Veel üks kilomeeter mööda liustikujääd kuni sadula jalamile, sealt algavad fikseeritud tugiköied, mis ulatuvad kuni põhjasadulani. Kohati on tõusunõlv peaaegu vertikaalne, kuid suuremal osal nõlvast piisab ülessaamiseks mõõdukast ronimisest kassidel. Ronijad tõusevad põhjasadulale, ilma et nad oleks omavahel köiega ühendatud. Ronitakse mehaanilist haaratsit kasutades mööda köit, mis on kinnitatud umbes iga saja meetri tagant nõlvale.

 

Põhjasadul, IV laager

Põhjasadul on madal koht ühel kolmest hiiglaslikust mäeharjast, mis saavad alguse Mount Everesti tipust. Antud kohal madaldub põhjahari sadu meetreid, et moodustada sadul Everesti ja Changtse vahel. Põhjasadul on ligikaudu 7000 meetri kõrgusel, edasi tõuseb hari uuesti rohkem kui 7500 meetrini .

 

Põhjasadulalt V laagrini

Tõus  mööda põhjanõlva

Marsruut põhjasadulalt V laagri poole algab põhjaharja mõõdukalt järsul jää- ja lumenõlval. Seda nõlva piitsutavad tavaliselt erakordselt tugevad külgtuuled, mis puhuvad läänest itta, ja pole harukordne, kui iilid rabavad ronijad jalust maha. 7600 meetri kõrgusel asendub lumi kaljudega. Kogu ulatuses põhjasadulalt V laagrini on kinnitatud tugiköied. Viimasel paarisajal meetril enne V laagrit domineerivad vähese lumega kaljud.

 

V laager


V laager ei paikne ühes kindlas kohas. Ajalooliselt ulatus V laager harjal ligikaudu 300 meetrit kõrgemale. Põhjaharja marsruudil domineerivad kaljud. Laagrikohad asuvad väikestel astangutel, mille kaljud tuleb puhastada ja rajada platvormid. Siin võib leida vanu hapnikuballoone ja muid jäänuseid varasematest ekspeditsioonidest. See on ilmselt tuuliseim laagrikoht sellel mäel, kui mitte kogu maailmas. Koht on avatud kõigile tuultele, mis tulevad läänest ja loodest. Vaated on suurejoonelised, telkidest võib näha kogu tõusuteed alla kuni ABC-ni. Selles Everesti teisel küljel asuva lõunasadulaga (7925m) peaaegu samal kõrgusel asuvas laagris alustatakse tavaliselt hapniku kasutamist.

 

V laagrist VI laagrini

Põhjanõlv vaadatuna Põhjasadulalt

Tõusurada V laagrist VI laagrisse eemaldub põhjaharjalt ja jätkub põhjanõlval. Maastik on siin tuule eest kaitstud. Ronijad vajavad tavaliselt kolm kuni kuus tundi, et ületada seda nõlva. Rada kulgeb nõlvauuretesse püsima jäänud lumel, kogu tee ulatuses on kinnitatud tugiköied. VI laagrile lähenedes muutub nõlv järsemaks ja ette jäävad kaldsed kaljutahvlid. Kuigi kaljuronimine ei ole raske, on nõlv lahtine ja raske on hoiduda libisemast.

 

VI laager
Sarnaselt V laagriga paikneb VI laager mitmes erinevas kohtas kõrgusvahemikus 8200 meetrist, kuhu Hiina 1975 aasta ekspeditsioon telgid paigutas, kuni 8230 meetrini. Laagris on väga väikesed platsid, mis sobivad vaid väikestele kõrgtõusude telkidele. Telgialused on ehitatud kiltkividest ja muust piirkonnas leiduvast lahtisest materjalist. Laager paikneb otse nn. kollase kaljuvöö all. Siit avanevad vaimustavad vaated alla Tiibetile ning kirdeharjale, kus ülal tipu pool on näha I ja II aste. 

 

Kollane kaljuvöö
VI laagrist alates peavad ronijad leidma tee üle kollase kaljuvöö. Tavapäraselt liigutakse mööda lumega täidetud uurdeid. Tugiköied juhatavad kaljurünkade vahelt läbi ülespoole, enamus ronijaid koormavad vastumeelsust tundes vanu, sageli kahtlase kvaliteediga köisi. Kuluvad mõned tunnid, et tõusta üle kollase kaljuvöö kirdeharjale.

 

I aste (8500 … 8535m)

I aste

I astme moodustavad kahe üksteisel lebava halli lubjakivivöö otsad, mis on eraldatud laia kaldse rinnakuga. Et I astmest mööda pääseda, tuleb teha traavers takistuse põhjaküljel piki halli ja kollase vöö ühenduskohta, enne kui lumekuluaar lubab ülemise eendi juurde pääseda. Kirdeharjale tagasi jõutakse teisel pool astet. Tõus on tehniliselt üllatavalt keerukas: kuluaar, mis sarnaneb rohkem nõgusale kaljuseinale, on järsk ja avatud, raskuselt võrreldav II astmega.

 

Teisel pool I astet
Nõlv juhib kaljutornist mööda ja lühike horisontaalne, kuid väga sakiline ja lagunenud harjalõik lõpeb üleval platvormil, mis on äratuntav veidratest kaljupostidest. See on varasema VII laagri asukoht umbes kõrgusel 8535 meetrit. Otsejuurdepääs II astmele on sellest kohast tõkestatud 15 … 20 meetri kõrguse lumeharjaga. Lumeharja saab vältida ebamugava ja ohtliku horisontaalse traaversiga põhjanõlval üle katkelise eendi ja järskude kaljuplaatide. II astme jalam ulatub aheliku harjast allapoole, ligikaudu 8570 meetri kõrgusele.

 

II aste (8577 … 8626m)

Kuulus redel tõusuks II astmele

II astmest ülesronimise algul on 3 meetri kõrgune plaat kitsa vertikaalse kaljulõhe paremal küljel, mida kroonib kitsas nõlv ja lühike kaljuaste, mis on liigendatud eenditega. Järgnev lumelaik, 7 … 9 meetrit kõrge ja 50 kraadise kaldega, juhib üles 5 meetri kõrguse peaseina alla. 1960 aastal toimunud esimese ametlikult kinnitatud tõusu ajal roniti sellest astmest üles mööda vasakus servas olevat pragu. 1975 aasta Hiina ekspeditsioon paigaldas sellele astmele redeli, mida kasutatakse tõusul siiani. Kuna redel on ainult 15 jalga (4,6 meetrit) kõrge, on see täiesti püsti ja kipub liikuma, kui ronijad sellel tõusevad. Ülemiselt redelipulgalt saab keerulise liikumisega eendile, mis juhatab ohutumale pinnale kirdeharjal vahetult II astme taga. Sellest kohast avaneb uskumatu panoraam, kogu põhjanõlv on jalge ees, sõna otseses mõttes 3000 meetrit avatust.

 

III aste (8690 … 8720m)
II astme kohal olevalt tohutute rahnudega ülepuistatud platoolt tõusevad vahetult järsu tipupüramiidi all asetsevad III astme pakutaolised kaljud 30 meetri ulatuses. Sarnaselt teiste astmetega läbitakse see aste paremalt, mööda madalaid uurdeid ja üle lagunenud kaljude. Siiski on muutunud päris tavaliseks tõus otse III astmele piki harjal olevaid kaljulõhesid ja eendeid.

 

Tipupüramiid (8700 … 8800m)
Kui ronija on juba teisel pool III astet, jääb tipupüramiid viimaseks takistuseks. Lumeväli, mis katab tipupüramiidi põhjakülge, on järsk, kalle on 50 kraadi või isegi 60 kraadi ülemises osas. Lumeväli on kroonitud kaljuse bastioniga, millest möödutakse tavaliselt paremalt piki põhjanõlva kõige ülemist osa. Nõlval on kolm kaljuastet, mis suunavad tagasi vasakule tipuharjale. Tipupüramiidile tõus võtab aega vähemalt tunni, kuid on teada gruppe, kes on sellele lõigule kulutanud rohkem kui neli tundi. 

 

Tipuhari (8800 … 8848m)

Viimased meetrid


Horisontaalsuunas umbes 150 meetri pikkune lumehari juhatab Everesti kõrgeimale punktile. Hari ei ole järsk, kuid on avatud, 3-kilomeetrise langusega mõlemale poole. Päratu suur lumekarniis ripub vasakul Kangshungi nõlva (idanõlva) kohal, nii et ronijad on sunnitud hoiduma tipuharja põhjapoolsele küljele. Tipp (8848m). 

Vaade tipust lõunaküljele

 

“Ja seal te olete kõrgeimal märgil, katsudes taevast, jalge juurest voogamas miilidepikkune sulgpilvedest lipp.” – Andrew Greig

meklubi@hot.ee

© 2003 Mägiekspeditsioonide Klubi MTÜ Raekoja plats 18, 10146 Tallinn a/a 10 0020 3745 6000